reede, 28. november 2014

NOVEMBRILASTELE



Selle pildiga saadan kõigile novembrikuu sünnipäevalastele ma soojust, päikest ja naeratusi! Spets teile tehtud muideks.
Kui te vaid teaks, kuidas selle meisterdamise ajal mul higi tilkus!

PS! Kaupo ka tervitab!

KA GoPro nurk: Veealune maailm

Peale sinise meritähe (pilt eelmise gopro nurga postituses) oli vee all näha ka veel erinevaid kalasid. Nad ujusid eest ära ja seepärast oli kehv neid pildile saada. Osad hoopis ründasid, siis pidi nende juurest ära minema.






Umbes selline näeb välja El Nido juures veealune maailm, kõiki pilte siia üles ei pane, sest siis ei jää ise midagi avastamiseks kui tulete. See küll pole sügaval, kuid ilus ikkagi. Osad pildid said tehtud kui tegime turistituuri A ning teised kui sõitsime saarelt saarele renditud kajakiga.

Hästi kiiresti tegin ka pisikese videoklipi, kus on näha, kui kehvasti ma vee all filmin. See on sellepärast ka, et pidin vahepeal veepinnal käima hingamas ning kaladele ei meeldinud mu lähedus.


BUKO challenge

Bukoks nimetavad nad siin maal noort kookospähklit.
Kaups juba mitu aega nillis, et tahaks ise bukole järgi minna mitte 25 või 50 peesot selle maitsmise eest maksta. Sattusimegi ühte inimvaiksesse randa ja tundus, et on aeg buko väljakutseks.


                            

Me teadsime, et kohalikud kasutavad mingisuguseid abivahendeid, et palmi otsa ronida. Kaupo algul proovis niisama ka, aga olevat valus olnud tallaalt. Proovisime ka leida miskit köisi või midagi, aga sõelale jäi Kaupo maika. Niisiis ta kuidagi seal ronis sellega, aga tuli välja, et see ei olnud ka kõige mugavam, kuid tüüp oli juba päris kõrgel, nii, et alla küll mõtet polnud enam tühjade kätega tulla. Jätkas siis niisama ronis nagu..hmn.. koala äkki? Alla tulles oli rind, kõht ja käed punased ja kriimustusi täis. Vot selline päevakangelane meil:)

alla potsatas 6 bukot ja 1 nokats
Kui need alla hakkasid potsatama, siis see võttis muidugi tähelepanu. Peale meie oli seal enam vähem läheduses veel nii 4 inimest. Kui meil ühe avamine juba oli õnnestunud, siis paremalt üks paarike tuli meie poole (noh, tegelikult plaanisid meist mööduda, sest sedakaudu sai linnapoole tagasi), aga meil ei ole midagi peale hakata kuue raske kookosega! Pakkusime neile ka. Nad nii kenasti võtsid vastu ja noormees hakkas noaga seal suskama. Tuli välja, et pärit on nad Rootsist, uujeee, naabrid peaaegu! Uurisime, et millega tegelevad ka ja mis me kuuleme.. nad just käisid oma tsirkusega siin Filipiinidel esinemas ja nemad kahekesi jäid veel puhkuseks siia veidikese kauemaks. Noormees päris tsirkuseartist ei ole, pigem muusik, aga nad teevadki sellist mitte traditsioonilist tsirkust miksides kokku tsirkust, teatrit, muusikat ja füüsilist teatrit ka. Neiu ongi akrobaat ja füüsilise teatri artist. HAHA! Seda oli nii lahe kuulata, kui nad tutvustasid. Igal juhul väga armas seltskond.

See on ikka üliäge, kuidas maailm niiviisi on sünkroonis.

Kaupo kolmas kolmnurkne buko ja juba läks avamine palju palju ladusamalt (aa, meil ei olnud machetet, ainult üks väike nüri nuga, mille me Toulouse-ist leidsime eelmine aasta - see natuke reageeris ka selle viljaga ja määris kõik halliks)
omnomnom, kõrs jäi maha
aga värskena on see väga pehme, sobilik isegi plastmasslusikaga söömiseks
siin on palju hulkuvaid koeri ka, otsustasin talle jääke pakkuda, võttis lahkelt vastu

kolmapäev, 26. november 2014

KA GoPro nurk

KA Gopro nurka ilmuvad pildid, mis on tehtud läbi väikse veekindla kaamera objektiivi. Kuna sellel pole aktiivset led ekraani, mis näitab mis sa pildistad, siis teinekord tuleb 50-st pildist välja vaid 5.

Pluss sellega on hea ka videojuppe teha.


Soolvesi teeb õnnelikuks

Siis kui mutta kinni jäime








Pisikene time-lapse video, kuidas mäe peal päike tõusis. Päriselt oli ikkagi ilusam :)


See on väike narritaja pilt järgmisest Gopro nurgast, mis on täielikult vee all!!




neljapäev, 20. november 2014

MA botaanikanurk: FILIPIINID

Mis siin ikka pikalt.. (loodetavasti on see postitus veel aegamööda täiendamisel)..
Muidu siin muul maal on palju võimsaid ja võluvaid ja teistmoodi taimi. Mõnest olen saanud pildi ka teha. Mõnest kahjuks mitte (vist pean üles kritseldama need enne kui meelest läeb).

Baguio park

                  


Mt. Pulagi ümbruses





Manila Rizal Park-i Hiina aias




Palawan, St. Paul Subterranean National Park




Palawan, Sabang

mingid viljad kasvasid niiviisi küljes, arvasime, et tegu on calamansiga, aga vist ikka pole

mereääres

meie bungalo ees midagi teen

Palawan, Port Barton


see puu oli küll teise puu poolt tühjaks söödud ja kolmas puu aitas sel püsti veel püsida
kui banaanid veel täitsa pisitillukesed on (nad siin muidu jäävadki sellisteks, suuri banaane siin vist ei kasva);
see punane on banana heart, seda ka süüakse muidu

Neid järgmisi taimi nägime me teel Port Bartonist ühe kose poole. See vist oli seni kõige põnevam, sest me ei pidanud giidi rentima ja saime seda teha omapäi. 3,5 km oli üks ots ja teine sama palju veel tagasi. Lisaväärtusi tõi asjale, et teekond viis läbi ikka päris džungli, nägimegi igasugu huvitavaid taimi ja muidu loodust, kuulsime linde! (see on suur asi, sest Palawan oli esimene koht, kus üldse linnulaul mu kõrvu kostus (Pulagi otsas oli neil vist lihtsalt liiga külm, seal oli väga vaikne ja linnas oleks neil hirmus elu)). Mingid loomakesed sahistasid ka seal suurte lehtede taga ja ämblikuid kohtasime ka.
Veel pidime mõnes kohas väiksed kraavid ületama, aga see oli ok. Kuid siis hakkas nagu tibutama, ma jäin kahes kohas juukseid pidi puu külge kinni, see oli kummaline. Jäime korra ühe palmipuu alla, et kotile panna kile peale. Kaupo oli veidi eemal ja järsku käis räme sahmakas ja midagi lendab taevast alla. Terve suuuuuuuuuur palmileht koos selle päris juraka tüveosaga langes maha, vot, see ehmatas mu küll ära. Vihm läks ka tihedamaks - siis muidugi kaotasime raja ära. Kuulsime, et kosk on vist päris lähedal, kuid veel ei näinud. Mingi teeke nagu läks, aga ei läinud ka. Proovisime seal džunglis kuidagi liikuda. Siis ma nägingi sellist väga kihvti puud, mis tegelikult kuidagi kolmest suurest tüvest moodustas suure kaare (ümber puu olid veel need sellised parasiitpuud/taimed) ja üleval see segunes kõik üheks puuks kokku. See oli päris vau. See oli igavene suur kaaaa. Aga vihma sadas ja nii see jäi.
Otsustasime mööda jõge minna, jõe lähedal Kaupo avastab, et tal on kaan jalapeal, kes tahab tema verekest imeda. Läks natuke aega enne, kui sai ta limase keha sealt ära. Mina muidugi alles siis märkasin, et mul on ka see ja ma ei saaaaaaanud üldse teda kätte. See oli nii - brrrrrr! Kaups aitas ja ka ei saanud tükk aega, kõik oli märg ja oeh.. lõpuks sai kah, väkk-väkk-väkk. Paranoiad olid pärast muidugi.
Ja muidugi teel tagasi (kui jäime veel hullema paduka kätte), leidsin veel ühe..JALGEVAHELT! See kord jõudis ta valu ka teha:(

Aga koseni jõudsime ka muidugi õnneks ja see kõik oli superluks, sai veel supelda ja nägi ilusaid liblikaid ja kokkuvõttes oli äge seiklus.



see taim on vist natuke kiskja (nepenthes attenboroghii mingisugune variant vist)
tammepuu lehed pilipiinode maal

häbelik mimoos ehk mimosa pudica
olime juba mõnda aega jalutanud ja mul oli kogu aeg tunne, et see taim võiks kuskil seal olla ja oligi, see oli tore:)
niisama kallistamas
kose juurde jõudes jäi vihm mõneks ajaks tasa
dna
 ♥


kolmapäev, 19. november 2014

TERE LINN



Manila


Manila on Filipiinide peamine linn. Võiks ju arvata et seal ka uhke ja suur lennujaam sind vastu võtmas, kuid see pole päriselt nii. Kerge vaevaga saad templi passi ning läbi kahe ukse ja sulle tulevad erinevad inimesed pakkuma oma hotelle ja muud värki.
Eriti keeruline on olukord siis kui oled väsinud eelnevatest lendudest ning jõuad kohale peale keskööd. Ise oled väss ning siis kuidas nad suudavad sinu ruumi tungida kus sa ise veel püüad harjuda olukorraga. Lennujaamast ära minemisel ilmselt saad tünga taksojuhi käest. Maksad lihtsalt üle.
Linn ise on megasuur, elanikke on megapalju ning soojakraade rohkem kui mitu. Kahjuks pole nad suutnud tekitada head ja toimivat ühistranspordi süsteemi, mis ka turistile lihtne oleks. Tänavad on täis Jeepny-sid, mootorrattaid ning UV-minibusse. Jäta siis meelde, kuhu keegi sõidab. Õnneks ka üks kohalik maapeale metroo. Selle lähedale tasub leida omle öömaja, siis saab suht kenasti ja odavalt ühest punktist teise. 12, 15 või 20 peesot. 1€ on natuke rohkem kui 50 peesot. Naiste jaoks on esimesed paar vagunit, mehed peavad trügima ülerahvastatud tagumistesse vagunitesse.

Väljakirjutis mu märkmik-päevikust, kuidas me otsustasime rongipeatusest jala sadamasse minna:

"Vahemaa Google mapsi järgi 2,6 km. Kõnnime mööda autoteed, mis tundub suht kerge olevat. Järsku hakkas autotee muutuma turuks, algul teeääred ning siis ka terve tee ulatuses. Inimesi on liialt palju ning raske on kiirema sammuga edasi jalutada. Paljud kohalikud ka kõnetavad meid, et äkki ikka tahame seisma jääda ja ostlema hakata kui raske tee seljakottidega läbitud ning palavust liiga palju. Seesama turg muutus vaikselt haisvaks tagaturuks, kus maapind kaetud prügi ja lögaga ning õhk haisust paks. Ei tundunud, et see halb lõppeks. Järsku olid mitmed inimesed väga ebaviisakad ning kõnetasid ja püüdsid meie tähelepanu võita igal võimalusel. See on vastik tunne, kui oled sellises rõvedas kohas ning mustad ja räbalates haisvates riietes mehed tulevad piirama. Mul hakkas halb. Olin ka kaotamas teejärge kuhu peaksime kõndima, ning lootusetus hakkas ligi tikkuma. Seistes ühel ristmikul, püüdes saada aega oma mõtete jaoks ja leida õige teeots, piirasid meid sisse mingid mehed oma häälitsuste ja nn taksodega ja väga halva inglise keelega. Ristmiku ühel nurgal oli ka õnneks politseikoht, kus nad tsillivad. Otsustasin minna nende käest teed küsima, et saada lahti meie piirajatest. Õnneks seal oli ka politseionusid kes rääkisid inglise keelt ning nad hakkasid siis omavahel seletama. Meie ei saanud aru, mis toimub. Sõitis ette selline primitiivne väike veoauto ning sõbralikult nad saatsid meid sinna sisse. Nad sõidutasid meid sadamasse. Ma olin tänulik."



Baguio


Ülikoolilinn, elanikke veidi vähem kui Tallinnas. Asub mägedes Manilast põhjapool. Vist on kohalik suvepealinn ka. Linna keskel on suur park, mis on suht kena. Seal on purskkaevud ning rattalaenutus. Noori on seal väga palju, eriti kui kõrgemad õhutemperatuurid on alanenud, ehk siis õhtu poole. Leidsime väga suure marketi, kus saab osta kasutatud riideid ja ka uusi jalanõusid ning seljakotte.
Kuna Baguio asub mägisel territooriumil siis ka linna keskel on üks väike küngas mille on vallutanud suur kaubanduskeskus. Tundub et see on kõige tähtsam koht iga kohaliku noore jaoks - neid voolab sinna ja tagasi nagu sipelgaid kes on magusat leidnud. Taksod sõidavad vahet pidamata kahes sõidureas ning nendele on järjekord. Turvakontroll on ka lahe, igas sissepääsus on mitu turvameest, kes vaatavad su koti sisu. Sama kontroll on ka igal suuremal poel ning söögikohal, kuid see on vist siin igas suuremas linnas.



Puerto Princesa


Palawani saare kõige linnam linn. Palju rahulikum, kui Manila ja Baguio. Vähem inimesi ning puhtam. Kõrghooneid ei märganud. Tegelikult tundus see nagu rohkem mitmest külast koosnev asumik. Vaid mõned suuremad peatänavad, mille ümbrusest saab kõike mis vaja. Jõulud on tulemas, seega ka suured ettevalmistused.




teisipäev, 18. november 2014

TERE MT. PULAG

Meie esimene sihtkoht, mis asus üleküllatud linnadest eemal, oli mägi Pulag. See on Filipiinide kõrguselt teine mägi ja kõrgust merepinnast on 2922 meetrit ning asub pealinnast umbes 320 km kaugusel. Ehk siis päris pikalt pidime sõitma (sest siinsed teed ja liiklus ja sõiduvahendid on sellised nagu nad on). Aga kohale jõudsime. Meid muidugi viidi veel habal-habaliga veel kõrgemale, nii, et saime lausa pilvede ja mägede vahel sõita - see oli äge tunne. Tee läks muudkui üles ja alla ja vahepeal sai juur-ja köögiviljapeenarde veepritsidest natuke märjaks ka - nagu oleks lõbustuspargis, haha!





Matkamiseks jäi ka omajagu kilomeetreid. Rada algas männimetsa juurest (männid on siin ka teistsugused), edasi läks juba kitsam rada mäeküljel nii, et vasakule alla ja paremale üles jäi selline džunglim-mets. Vahepeal tulid pilved sinna ka, või siis udu, mulle meeldis mõelda või arvata, et need olid ikkagi päris pilved. Päev muidu oli kuum olnud, kuid üles poole minnes läks üha jahedamaks.. (ilm mägedes olevat ka väga muutlik muudkui). Aga see teekond üles võttis vahepeal minu täitsa võhmale isegi, siis telkimiskohta jõudes oli küll pääääris külm olla oma higiga.


Uneaeg algas meil juba kuue paiku õhtul, läks pimedaks ja midagi polnud väga teha kah. Öö oli tegelikult vist päris külm. Umbes kell 23:28 ärkasime natuke nagu paanikas üles, et ega me pole maha maganud oma retke täitsa mäetippu. See pidi algama kell 4, nii, et meil oli veel päris mitu tundi aega tududa (aga sellise külmaga see maailmakõigeparem ka ei ole kahjuks). Lisaks oli meil seal veel paar gruppi seltsilisi, kes otsustasid öösiti korda mööda üles ärgata ja lõbusalt aega veeta)

Igaljuhul pidasime varahommikuni vastu ja alustasime retke täitsa tippu. Meil oli oma giid kahepeale (giidita ei tohi minna ja giid maksab 800 peesot, mis tegelikult teeb 14 eurot, aga nad on siin teinud veel igasuguseid makse ja asju, et ikka kõige eest midagi saada). Algul olime ühe selle grupi taga, kus igal ühel oli taskulamp, millega on mõnus vehkida suvaliselt. Õnneks saime neist suht ruttu mööda ja jõudsime kõige kõige esimestena mäe tippu. Isegi lausa 15-20 minutit varem. Ja meie arust ei läinud taskulampe tarviski, sest kuu peegeldas küll nii võimsalt. Kuu muideks paistis lagipähe ja oli täitsa tagurpidi.

Aga siis jõudsimegi tippu ja jäime päikesetõusu ootama.. natuke nagu kahjuks jõudsid teised grupid ka kõik sinna tippu ja tegid palju lärmi. Kuigi all Visitor Centeris näidati meile veerandtunnilist videot, kuidas ja mida mäepeal teha ei tohi, sest tegemist on spirituaalse paigaga. Säh.