kolmapäev, 19. november 2014

TERE LINN



Manila


Manila on Filipiinide peamine linn. Võiks ju arvata et seal ka uhke ja suur lennujaam sind vastu võtmas, kuid see pole päriselt nii. Kerge vaevaga saad templi passi ning läbi kahe ukse ja sulle tulevad erinevad inimesed pakkuma oma hotelle ja muud värki.
Eriti keeruline on olukord siis kui oled väsinud eelnevatest lendudest ning jõuad kohale peale keskööd. Ise oled väss ning siis kuidas nad suudavad sinu ruumi tungida kus sa ise veel püüad harjuda olukorraga. Lennujaamast ära minemisel ilmselt saad tünga taksojuhi käest. Maksad lihtsalt üle.
Linn ise on megasuur, elanikke on megapalju ning soojakraade rohkem kui mitu. Kahjuks pole nad suutnud tekitada head ja toimivat ühistranspordi süsteemi, mis ka turistile lihtne oleks. Tänavad on täis Jeepny-sid, mootorrattaid ning UV-minibusse. Jäta siis meelde, kuhu keegi sõidab. Õnneks ka üks kohalik maapeale metroo. Selle lähedale tasub leida omle öömaja, siis saab suht kenasti ja odavalt ühest punktist teise. 12, 15 või 20 peesot. 1€ on natuke rohkem kui 50 peesot. Naiste jaoks on esimesed paar vagunit, mehed peavad trügima ülerahvastatud tagumistesse vagunitesse.

Väljakirjutis mu märkmik-päevikust, kuidas me otsustasime rongipeatusest jala sadamasse minna:

"Vahemaa Google mapsi järgi 2,6 km. Kõnnime mööda autoteed, mis tundub suht kerge olevat. Järsku hakkas autotee muutuma turuks, algul teeääred ning siis ka terve tee ulatuses. Inimesi on liialt palju ning raske on kiirema sammuga edasi jalutada. Paljud kohalikud ka kõnetavad meid, et äkki ikka tahame seisma jääda ja ostlema hakata kui raske tee seljakottidega läbitud ning palavust liiga palju. Seesama turg muutus vaikselt haisvaks tagaturuks, kus maapind kaetud prügi ja lögaga ning õhk haisust paks. Ei tundunud, et see halb lõppeks. Järsku olid mitmed inimesed väga ebaviisakad ning kõnetasid ja püüdsid meie tähelepanu võita igal võimalusel. See on vastik tunne, kui oled sellises rõvedas kohas ning mustad ja räbalates haisvates riietes mehed tulevad piirama. Mul hakkas halb. Olin ka kaotamas teejärge kuhu peaksime kõndima, ning lootusetus hakkas ligi tikkuma. Seistes ühel ristmikul, püüdes saada aega oma mõtete jaoks ja leida õige teeots, piirasid meid sisse mingid mehed oma häälitsuste ja nn taksodega ja väga halva inglise keelega. Ristmiku ühel nurgal oli ka õnneks politseikoht, kus nad tsillivad. Otsustasin minna nende käest teed küsima, et saada lahti meie piirajatest. Õnneks seal oli ka politseionusid kes rääkisid inglise keelt ning nad hakkasid siis omavahel seletama. Meie ei saanud aru, mis toimub. Sõitis ette selline primitiivne väike veoauto ning sõbralikult nad saatsid meid sinna sisse. Nad sõidutasid meid sadamasse. Ma olin tänulik."



Baguio


Ülikoolilinn, elanikke veidi vähem kui Tallinnas. Asub mägedes Manilast põhjapool. Vist on kohalik suvepealinn ka. Linna keskel on suur park, mis on suht kena. Seal on purskkaevud ning rattalaenutus. Noori on seal väga palju, eriti kui kõrgemad õhutemperatuurid on alanenud, ehk siis õhtu poole. Leidsime väga suure marketi, kus saab osta kasutatud riideid ja ka uusi jalanõusid ning seljakotte.
Kuna Baguio asub mägisel territooriumil siis ka linna keskel on üks väike küngas mille on vallutanud suur kaubanduskeskus. Tundub et see on kõige tähtsam koht iga kohaliku noore jaoks - neid voolab sinna ja tagasi nagu sipelgaid kes on magusat leidnud. Taksod sõidavad vahet pidamata kahes sõidureas ning nendele on järjekord. Turvakontroll on ka lahe, igas sissepääsus on mitu turvameest, kes vaatavad su koti sisu. Sama kontroll on ka igal suuremal poel ning söögikohal, kuid see on vist siin igas suuremas linnas.



Puerto Princesa


Palawani saare kõige linnam linn. Palju rahulikum, kui Manila ja Baguio. Vähem inimesi ning puhtam. Kõrghooneid ei märganud. Tegelikult tundus see nagu rohkem mitmest külast koosnev asumik. Vaid mõned suuremad peatänavad, mille ümbrusest saab kõike mis vaja. Jõulud on tulemas, seega ka suured ettevalmistused.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar